18. jaanuari Eesti Päevalehes kirjutab Jüri Toomepuu, et “Eesti vajab uut valimissüsteemi – siis saaks tekkida erakond, kus Jaanile antud hääled ei läheks Ivanile“.
84-aastane vanahärra kirjutab vihaselt, et arukad inimesed ei lähe valima, kui on võimalik osutuda valituks 13 häälega, samas enam kui tuhat häält saanud kandidaadid valituks ei osutu, nagu juhtus viimastel Tallinna volikogu valimistel.
2013. aasta KOV valimistel sai Edgar Savisaar rekordsaagi ehk 39 979 häält ning tõi sellega volikokku sisse mitmed vähe hääli saanud keskerakondlased, kellest Daisy Järva sai vaid 13 häält. Samas, Jüri Toomepuu 1992. aasta Riigikogu valimistel sai Eesti Kodaniku valimisliidus kandideerides Põlva-, Valga- ja Võrumaalt 16 904 häält ehk 4,6 lihtkvooti ja tõi Riigikokku Toivo Uustalo, kes on tänaseni kõige väiksema häältesaagiga Riigikogu liige. Seda tulemust pole Riigikogu valimistel keegi suutnud ületada, sest isegi Edgar Savisaare rekordtulemus (23 000 häält), on vaid 3,6 lihtkvooti.
Nähtust, kus palju hääli saanud kandidaadi tõttu osutuvad valituks ka väga vähe hääli saanud kandidaadid, hakati nimetama „Toomepuu efektiks”.
1995. aasta Riigikogu valimistel ei soovitud enam “Toomepuu efekti” kordumist ja muudeti valimisseadust nii, et ringkonnast pääseb kandidaat sisse vaid juhul, kui ta saab 10% ringkonna lihtkvoodist. Täna süsteemi kritiseeriv vanahärra on seega ise olnud sarnase kriitika põhjustajaks ja otseselt ainus isik, kelle tõttu on muudetud Eesti valimisseadust.
Kes on Jüri Toomepuu?
Valimisseaduse muutused
Kõige suuremad muutused Riigikogu valimissüsteemist tehti 12. juunil 2002. a vastu võetud uue valimisseaduse alusel. Nende tulemusel suurenes oluliselt ringkondades jagatavate mandaatide arv ehk üleriigilise kompensatsioonimandaadiga sai Riigikokku vähem kandidaate. Lisaks seati ka kompensatsioonimandaadi saamisel 5% lihtkvoodi häälte nõue. See välistab, et keegi 1992. a Toivo tulemuse üle lööb, sest Riigikokku pääsemiseks on vajalik vähemalt 250-350 häält (oleneb ringkonnast ja valijate arvust).
Hinnang valimisüsteemile
Riigikogu valimised on toimunud alates 1992. aastast suhteliselt sarnaste põhimõtete alusel. Seda ei ole mõtet kardinaalselt muuta, a’la kaotame ringkonnad ja Riigikokku pääsevad üle Eesti 101 kõige rohkem hääli saanud inimest, sest sellisel juhul oleks need tuntud telenäod Tallinnast, mitte mõne ringkonna esindajad.
Üle-Eestilise nimekirja kasutamisel saaksid tippnäod kordades rohkem hääli, kuid nimekirja lõpus saaksid samaväärse koha Riigikogus ka sajakonna häälega kandidaat. Erakondade programmid kaotaksid samuti suure osa mõttest, sest tegemist oleks oluliselt rohkem isikuvalimistega.
Eesti erinevad ringkonnad peavad vastavalt valijate arvule olema Riigikogus esindatud, kuid ka kõiki mandaate ei ole mõistlik ringkonnas ära jagada. Toon selleks ühe näite – oletame, et ringkonnas X jagatakse 5 mandaati ning õiguse neile saavad 4 erakonda A (5000 häält), B (5000 häält), C (5000 häält) ja D (5001 häält), siis kõikide mandaatide kohustuslikul jagamisel saavad A, B ja C ühe mandaadi ja D vaid ühe häälega kaks mandaati ehk kohta Riigikogus.
Peamine vajalik muutus Riigikogu valimiste süsteemis on see, et üleriigilised kompensatsioonimandaadid jagatakse avaliku nimekirja alusel. Ehk need ca 20 Riigikogu liiget otsustavad valijad, mitte erakonnad. Kõige selgemalt on selline punkt kirjas SDE progammis, kuid AK uudiste järgi toetavad ideed ka Vabaerakond, IRL ja EKRE.
