Avaldan väikese saladuse – vähem kui nelja kuu pärast ehk 28. mail 2020 soovin publitseerida Raamatu. Sellise millel on ISBN number ehk vähemalt üks eksemplar on ühes raamatupoes müügis ning nõuetekohaselt ka mõnes raamatukogus laenutuses.

Seoses sellega olen juba pikemat aega taas lugemislainel, milles olen avastanud Raamatuvahetus.ee ning Keskraamatukogust laenutamise võlud, kuna Apteeker Melhior on minu käest juba üle 140 euro saanud.

Olen lugenud põnevaid, kuid ka oluliselt vähempõnevaid elulugusid, ilukirjandust, ajalugu ning Homo tulevikunägemusi, kuid siiamaani pole minu kätte ehk silme ette sattunud raamatut, mille puhul tekiks tunne, et ma peaksin sotsiaalmeedia kaudu seda ka teistele soovitama. Mõni päev tagasi ladusin Keskraamatukogus kotti järjekordsed 8 raamatut, millest viimase leidsin just tagastatud raamatute riiulilt.

Mõni rida selles kõlas tuttavalt, kuid oli kiire ja jätsin lugemise nädalavahetuseks. Ühe õhtuga sai “Maailm kontoris ehk kuidas kärbitakse heeringat” loetud ning uuesti visatud pilk peale kontoris.blogspot.com blogile, mille põhjal raamat on kirjutatud ning kus oli peale raamatu avaldamist lugu sellest, kuidas raamatu Autorit taga otsitakse.

Ma ei ole ammu midagi nii head lugenud. Ma ei tea, kas ma üldse olen midagi nii head lugenud. Võimalik, et tunnen raamatus kirjeldatavate lugudega rohkem seost kui keskmine lugeja, sest kunagi ammu (2004) lõpetasin TTÜ haldusjuhtimise eriala, kus kohustuslikus korras sain praktikat ka mõnes raamatus mainitud või mainimata Asutuses.  Tundsin ära mitmed kirjeldatud olukorrad. Võimalik, et ka minust oleks saanud raamatus kirjeldatud Noor Menetleja, Jurist või Juhataja, kuid üks juhuslik tööpakkumine viis mind toona hoopis erasektorisse. Aga sellest saab mai lõpus lugeda juba ühest teisest raamatust.

Mitmed raamatus avaldatud lood leiab paljudele ametnikele tuttavast “Maailm Kontoris” blogist. Soovitan, et loe esmalt läbi:

Kui need lood sinus emotsiooni ei tekita, siis see raamat ei ole Sulle. Kui tekitab, siis mine osta ja toeta Noort Menetlejat või laenuta. Kui targemaks ei saa, siis meelt saad kindlasti lahutada ja teinekord ametnike või poliitikute jutte kuulates oskad jutu taustast paremini aru saada.

Kälimees võttis täna hommikul raamatu kätte ja luges sellest paar lehekülge. Siis ütles, et kuula – keegi ühest Asutusest annab hetkel Vikerraadios intervjuud, kus üks asjamees parasjagu selgitab, et “meie asutuses kasutatakse supervisiooni”.

Nõustun Allar Tankleriga, kelle hinnangul on Eesti ametnike seas palju pühendunud inimesi aga loodetavasti suudavad tänu sellele raamatule mõned Kontrollivad Asutused veidi peeglisse vaadata ja mitte enam nõuda USA lipul EU struktuurfondide logo, sest “enamik surnud hobuseid algavad headest mõtetest”.