Naer on tervislik, see aitab üle saada raskedest hetkedest ja aegadest. Eestis on neid, kes nalja teevad, palju, kuid neid, kes kauemaks meelde jäävad, on oluliselt vähem. Ilmselt kõik mäletavad Kreisiraadio Oja-Võrno-Leinatamme tegemisi, mõned varasemast filmidest a’la “Siin me oleme” või “Mehed ei nuta”. Enamus siiski ilmselt uuemast ajast, kus vennad Piusid, Märt Avandi, Tõnis Niinemets või keegi teine on igal laval esinemas.

Kogu austuse juures kõikide teiste naljameeste vastu, jääb minu jaoks Eesti parimaks humoristiks Priit Aimla, kes 1990-aastatel tegi tihti koos Jüri Aarmaga ettevõtmisi, mis mõjutasid mind nii toona, kui mõni asi nii täna kui lähitulevikus.

Ühes humoreskis ütles Aimla, et “Võtke 1/3 valget ja 2/3 punast kärbseseent ja te ei köhi enam iialgi“. Sedasi saab rahvameditsiini ja huumori abil võidelda ka tänaste viiruste vastu.

Minu elu on kõige rohkem mõjutanud 1991. aasta estraadikava “Tühikäik”, mis kassetil kandis nime “Relvad Eesti Vabariigile“, kuid millest saadud mõtteid kasutan siiani. Need, 1991. aasta 15. aprillil ehk siis kui oli veel ENSV, mitte “Eesti nüüd siis Vabariik”, salvestatud kassetil olnud teosed, võiksid ka täna olla kuulatavad. Minu isiklik lemmik toonasest on “Partei Kongress”, kuid kuulata saab kõike.

Tõenäolselt ei saa paljud enam nendest naljadest aru, mis 19-aastat tagasi kehtinud olukorras Eestis tehti, kuid soovitan järele kuulata ja meenutada olukorda, kui Eesti “Ei Olnud Veel” Vabariik.