Vabariigi valitsus on täna mänguteooriast tuttavas vangide dilemma olukorras, kus kolme võimaliku stsenaariumiga on võimalik nii senise koalitsiooni jätkumine kui ka uute tekkimise võimalus. Erakondade põhiselt võiks -10 kuni +10 skaalal anda nendele järgmised hinnangud.

Olemasoleva koalitsiooni jätkumisest võidaks eelkõige EKRE, sest see on neile ka ainus võimalus koalitsioonis jätkata. Ühest kuningast loobumine maksimumpunkte enam siiski ei anna. Ka Keskerakonnale on olemasolev koalitsioon parem kui alternatiiv Reformierakonnaga, sest peaministri koht ei kuku. Kõige vähem võidaks jätkamisest ilmselt Isamaa, sest koos Keskerakonnaga tuleb jälle palju alla neelata. Isamaa plussiks on kindlustunne valitsuses jätkamise osas. Vangide dilemma eesmärk ongi see, et kui kumbki (Kesk ega Isamaa) ei lähe suurema kasu peale, siis mõlemad võidavad. Vähe, aga siiski.

Koalitsiooni jätkumine tooks suurima miinuse Reformile, sest sellega näidetaks järjekordselt võimetust valitsema pääseda. Sotside miinus nii suur ei ole, sest 10 Riigikogu kohaga pole ka palju kaasa rääkida.

Reformi- ja Keskerakonna koalitsioon annaks maksimumpunktid Reformierakonnale, kuid ka Keskerakonna kaotus poleks suur, sest tõenäoline peaministri kohast loobumine tooks kahe partneri vahel pirukat jagades paar uut ministrikohta juurde. EKRE-le ja Isamaale oleks see korralik krahh, sest sellega visataks nad eemale nii võimult kui ka sellega seotud võimalustest. Ka sotside miinus oleks suurem, sest järelikult toimusid kuskil mingid läbirääkimised, kuhu neid ei kaasatud.

Reformierakonna, Isamaa ja SDE koalitsioon annaks konservatiivseid vaateid esindavale Isamaale olukorrast hea väljatuleku, sest EKRE istuks opositsioonis, samas oleks vaadete esindamine ilmselt raskem, olgugi, et selles komplektis ei oldaks kõige väiksem partner. Sellegipoolest 9 punkti. Reform maksimumpunkte ei saaks, sest ministrikohti tuleks rohkem laiali jagada, kuigi peaministri kohaga saaks kindlalt arvestada. Vaid sotsid võiksid +10 endale kirjutada.

Reformierakonna käikude ajastamine

Kui Reformierakond sooviks peale pikka pausi taas valitsusse pääseda, siis tuleks EKRE umbusaldamise teemadel jauramise asemel konstruktiivsemalt jätkata pakkudes avalikult välja ettepaneku, milles on kaks sõnumit:

Reformierakond kutsub Keskerakonda uue valitsuse moodustamise läbirääkimistele.

Teises järjekorras teeb Reformierakond valitsuse moodustamise ettepaneku Isamaale ja Sotsiaaldemokraatlikule Erakonnale.

Selline sõnum paneks Keskerakonna korralikult kahvlisse, sest kutsele vastamine näitaks koalitsioonipartneritele, et on aeg hakata asju pakkima. Kutsele mittevastamine annaks koalitsioonipartneritele väikse kindlustunde, kuid siis tuleks hakata higiste selgadega hakata jälgima Isamaa otsuseid, sest kaalul ei oleks mitte ainult peaministri koht, vaid ka kõik muud ministeeriumid ning sajad töökohad.

Eelmise kriisi ajal püüdis Reformierakond hakata samaaegselt mõlema võimaliku partneriga läbi rääkima. See taktika ei pruugi ka sel korral edu tuua, sest lihtsama “vangide dilemma” puhul on koalitsioonipartneritel liiga palju kaalul ning pigem valitakse variant, kus mõlemad jäävad võimule, kui see, et üks kahest läheb (koos EKRE-ga) välja. Läbirääkimiste ajastamine võimaldab Reformil anda ka avalikkusele selgemad sõnumid, kus võimule mittepääsemise korral peaks:

  • Keskerakond läbirääkimistest loobuma või need ebaõnnestunuks kuulutama.
  • Isamaa ütlema, et nad eelistavad Reformierakonna ja SDE koalitsiooni asemel jätkata EKRE ja Keskerakonnaga.

Mänguteooria tehnika juurde tagasi minnes, peaks Reform pakkuma kõigepealt ühele “koalitsioonis olevale vangile” välja võimaluse ning alles seejärel teisele. Mõlemale pakkumist korraga tehes ei pruugi üks teist üles anda.

Tõenäoliselt on juba täna Toompea koridorides ja kohvikutes toimunud kõikvõimalikud maatriksid ja võimalused osapoolte vahel juba läbi räägitud ehk see arvamus on vaid hinnang sellele, mida keegi kuskil võis juba arutada.