Avastasin, et minu “Mis teed, venelane?” lugu on kogunud üle 14 000 vaatamise. Võibolla panin sellesse rohkem emotsiooni kui vaja, aga tänases olukorras on ka emotsioone vaja. Täna jätkan rahulikumalt.
Eesti ja kogu vaba maailm peab aru saama, et nii meil, kuid eelkõige Venemaal on väga paljud inimesed elanud aastaid ja aastakümneid ühes infoväljas ja -sulus. Selliseid inimesi ei ole võimalik ühe päevaga muuta saates talle näiteks mõne pildi või video hetkel Ukrainas toimuvast. Nende jaoks on see välismaailma propaganda, mida nad keelduvad uskumast, sest see ei tule nende inforuumist.
Sellest ruumist väljumiseks tuleb rahulikult suhelda nendel teemadel, mida “ruumis sees” olevad inimesed saaksid ise kontrollida ja käega katsuda ning enda hetkeolukorra ja tuleviku jaoks hinnata.
Hea oleks kui info rääkija oleks autoriteet, sest venelased austavad autoriteeti rohkem kui meie, kes oleme harjunud igas asjas kõhklema ja kahtlema.
Sõnumi näidis
On viimane aeg, kui Mihhail Kõlvart, Jana Toom ja teised, kellel Eestis elavate venelaste seas on mingigi autoriteet, võtaks sõna. Aga see sõnavõtt ei tohi rääkida sõjast. Sõnavõtt peab algama reaalsetest asjadest, mida ühes inforuumis elanud isik saab ise järele uurida ning mille üle mõelda.
Tuleb rääkida tänasest olukorrast Venemaal. Sellest, kuidas rubla kaotab väärtust, et sellega ei saa juba õige pea osta korterit, telekat, pesumasinat jne. Sellest, kuidas täna ei saa Venemaalt enam reisile, kuhu veel pääsevad vaid EU passiga venelased. Soome kaudu Helsingisse pilet on üle 8000 euro ja neidki pole saada. Rääkida ettevõtetest, kes enam Venemaal ei tegutse ja teenuseid ei paku (olulisematest, sest muidu tuleb liiga pikk sõnavõtt).
Tuleb rääkida tulevikust. Venelased on varemgi raskeid aegu üle elanud, kuid kas nad soovivad seda oma lastele. Tuleb öelda, et Venemaal ei toimu enam ühtegi rahvusvahelist spordivõistlust ega kultuuriüritust, seda saab lihtsalt kontrollida.
Tuleb rahustada kõiki Eestis elavaid venelasi ja öelda neile selgelt, et siin ei ole neil selliseid ohte, sest nad elavad Euroopas. Tuleb öelda, et eestlased ei ole venelaste vastu, aga ka seda, et meie riik vajab kõigi meie elanike abi, et tegeleda Ukrainast pärit sõjapõgenikega, keda on varsti rohkem kui kogu Eestis elanikke. 1900 on siia juba jõudnud, paljud on veel teel. Siin võib vene keele oskajatest olla suurem abi, kui eestlastest, sest mitmed ukrainlased saavad vene keelest paremini abi kui inglise keelest. Tule räägi ise sõjakoldest põgenenud kahe väikelapse emaga Ukrainast, kelle elukoht on maha pommitatud. Siis räägi seda lugu ise edasi.
Kui see info saab venekeelses inforuumis seemne, siis see idaneb ja levib kiirelt ka nende seas, kes on harjunud vaid ühest suunast tulevate sõnumitega.
Toetame venelasi!
Enamus Eestis elavatest venelastest ei ole ajupestud. Nad teavad väga hästi, mis seis täna on. Paljud neist juba ka tegutsevad, et oma infosulus olevate tuttavatega, et olukorda selgitada. Aga on ka neid, kes siiani usuvad Putinit, sest nad on teda kogu oma elu uskunud. Seda ei saa ühe päevaga muuta.
Z-tähe loll või troll?
Provokatsioonidest peab hoiduma – venelased peaksid ise suhtlema naabrimehega, kes autole Z tähe peale paneb ja andma mõista, et mida see võib tähendada mitte ainult talle, vaid ka ka teistele siin riigis.
Hea eestlane. Viha on kõige tugevam, kuid kõige halvem emotsioon. Eesti inforuumis on juba palju lolle ja trolle (NB: troll on kinnimakstud loll).
Me ei saa välistada, et oma autole Z-tähe kleepinud isik on ka troll. See tähendab, et ta sai selle eest ida poolt raha. Las eestlased teevad pilte, jagavad ja vihastavad sedasi kõikide Eestis elavate venelaste peale. Las tekib Eestis rahvustepõhine konflikt. Kui me seda teeme, siis on Zenja oma eesmärgi täitnud ja raha ausalt välja teeninud. Siis oleme ise lollid.
Teeme pilte, kuid raporteerime otse vastavatele organitele. See läheb otseselt karistusseadustiku § 92. ehk sõjapropaganda alla, millele võib järgneda rahatrahv või kuni kolmeaastane vangistus. Zenja ei pruukinud seda teada.
Teen erandi, sest allolev pilt oli juba Õhtulehe artiklis.
