Interneti domeenid on nagu virtuaalne üürikinnisvara. Kui pind on vaba, siis seda on võimalik rentida. Üür pole kallis, näiteks .ee domeeni puhul ca 10 eurot aastas. Kui on plaanis ka “sisse kolida” ehk domeenile veebileht üles seada, siis tuleb tellida virtuaalserver, mille puhul peaks arvestama alates ca 100 euroga aastas. Sarnaselt kinnisvaraga on domeenide müük äri, kallim tehing tehti 2019. aastal, kui Voice.com müüdi 30 miljoni dollari eest.
Domeenide ost on toonud ka kohtuvaidluseid, sest cybersquatting ehk domeenide kaaperdamine on maailmas levinud nähtus. Kaasused on erinevad, kuid üldiselt on vaie õigustatud kui domeen on võetud nime kandvale brändile või isikule kahju tegemise või edasimüümise eesmärgil. Mõnikord jõutakse ka kohtuvälisele kokkuleppele nagu 2017. aastal apple.ee domeeni osas.
Saab olema põnev jälgida, et mis vaidlusi võib tekitada www.juriratas.ee, www.martinhelme.ee (ja www.marthelme.ee) domeenid võtnud eraisik, kes on need suunanud reform.ee lehele.
Tõenäoliselt on tegemist Reformierkonna kavala reklaamitrikiga, mille kohta saab väita, et ei olda asjaga seotud, sest seda on keeruline tõestada. Teema tekitas aga veidi laiema küsimuse – kas ja kui paljudel Eesti poliitikutel on üldse oma veebileht ning kuidas on see sisustatud.
KajaKallas.ee
31 päeva enne Riigikogu valimisi näeb peaministri isiklik veebileht välja selline. Ma ei ole päris kindel, et kas värvid on kõige paremini valitud, kuid see, et viimane postitus on üles laetud 23. oktoobril 2022, näitab, et veeb on veidi unarusse jäänud.
Paljude teiste poliitikute puhul on näha, et nimelised domeenid on küll võetud, kuid nendel ei ole sisu ega suunamist.
-
- HelirValdorSeeder.ee
- KristinaKallas.ee
- SDE esimees Lauri Läänemets kasutab domeeni saadik.ee, kus viimane lugu on 20.12.2022.
Arvan, et ajakirjanduslikult vajaks see teema sügavamat käsitlust, kus võiks üle vaadata vähemalt erakondade esinumbrid kõikides ringkondades ning võimalik, et ajakirjandusliku eksperimendi korras teha ka suurem paremusjärjestus Riigikogu kandidaatide veebilehtedest. Pealtnägijale võiks aga anda uurimisainet, et miks on mitmete tuntud poliitikute nimelised domeenid hoopis ühe ettevõtte käes?
Isiklik domeen?
5. juulil 2010 hakkasid kehtima uued Eesti .ee domeenide saamise reeglid. Esimene, kes teistest eespool sai omale domeeni hankida, oli toonane majandusminister Juhan Parts. Ilmselt jäi domeen lohakile, sest tänaseks on juhanparts.ee taas vabalt saadaval.
Isiklik domeen ei ole asi, mida iga inimene vajaks, küll aga sobib see neile, kes peavad blogi, loovad muud sisu või kvalifitseeruvad avaliku elu tegelaseks. Vajadusel saab võtta domeeni ja suunata see oma ettevõtte, organisatsiooni või erakonna veebilehe enda alamlehele. Domeeni tasub tõsisemalt kaaluda, kui perekonnanimeline domeen on vaba – sellisel juhul saab endale (ja kogu suguvõsale) võtta e-mailid meeldejääva aadressiga Eesnimi@Perekonnanimi.ee
Näiteks reigo@kimmel.ee aadressile võite saata linke parimatest Riigikogu kandidaatide isiklikest veebilehtedest.
