Valimistel otsustab rahvas 100% erakondadele jagatavatest Riigikogu kohtadest, kuid tänu kinnistele nimekirjadele kompensatsioonimandaatide jagamisel vaid ca 80% Riigikogu isikkoosseisust.
Kinnine nimekiri on paljudele kandidaatidele “tagauks Riigikokku”, kus minimaalse häältearvuga (5% lihtkvoodist) ehk olenevalt ringkonnast ca 200-400 häält, on võimalik Riigikokku pääseda. Nimekirja järjestuse panevad kokku erakonnad ning see on mõeldud peamiselt:
- ringkondades etteotsa seatud, kuid valimistel ebaõnnestunud kandidaatidele.
- “spetsialistidele” ehk parteidele olulistele isikutele, kes üldjuhul hääli kokku ei saa.
Isik, kes on seatud nii ringkonnas kui üldnimekirjas etteotsa, võib end suhteliselt kindlalt Riigikogu liikmena tunda. Näiteks viimasel minutil Postimehe peatoimetaja kohalt lahkunud Lauri Hussar võib küll Mustamäe-Nõmme valimisringkonnas ebaõnnestuda, kuid Eesti 200 üldnimekirja 2. koht annab piisava garantii, et järjekordne ajakirjanik pääseb parlamenti.
[/vc_column_text][/vc_column][/vc_row][vc_row row_type=”row” text_align=”left” css_animation=””][vc_column][vc_empty_space height=”20″][/vc_column][/vc_row][vc_row row_type=”row” text_align=”left” css_animation=”” css=”.vc_custom_1547718352145{margin-top: 15px !important;}”][vc_column width=”2/3″][vc_column_text]Back-door parlamenti
Kujundlikult on peale valimisi selge, mitu kohta iga erakond saab. Kandidaadid, kes on Riigikokku pääsenud isiku- või ringkonna mandaadiga, astuvad sisse paraaduksest, teised kogunevad “tagaukse juurde”, kus Riigikokku pääsemise aluseks on “turvamehele” etteantud tähtsuse järjekorra nimekiri.
Ukse peal kontrollitakse vaid seda, kas kandidaat on saanud kätte minimaalse hääletearvu ehk see, kui mõnel on ette näidata kasvõi 1000 häält rohkem, ei tähenda selle ukse juures midagi.
[/vc_column_text][/vc_column][vc_column width=”1/3″ css=”.vc_custom_1547718462480{margin-top: 60px !important;}”][vc_single_image image=”8088″ img_size=”full” alignment=”center” style=”vc_box_rounded”][/vc_column][/vc_row][vc_row row_type=”row” text_align=”left” css_animation=””][vc_column][vc_empty_space height=”20″][/vc_column][/vc_row][vc_row row_type=”row” text_align=”left” css_animation=””][vc_column][vc_column_text]Parteide soosikud
Enne valimisi pole mõtet ennustada, kes esinumbritena põruvad, küll aga saab erakondade üldnimekirjast välja võtta need nimed, kes ringkondades on jäänud tahapoole, kuid kinnises üldnimekirjas on saanud kõrge koha. Keskerakonna ja Reformierakonna nimekirjas tähendab kõrge koht TOP20-30, teistes peamiselt TOP10.
Kauge kohana ringkonnas võib pidada alates 4. kohta, mille kohta ka kunagine peaminister ütles ERRi otsesaates “et ta on seal nimekirjas niivõrd taga”.
Keskerakond
Tanel Kiik – Jüri Ratase parem käsi. Valimisringkonnas nr.2 alles 9. kohal, kuid üldnimekirjas 10. kohal, mis Keskerakonna mõistes tähendab esinumbrite järel suhteliselt kindlat kohta Riigikogus. Eelmiste valimiste kontekstis peab koguma minimaalselt 310 häält.
Jaan Männik – 6. valimisringkonna 4. koht, kuid samuti võib Riigikogu kohaga üldnimekirja 12. koha alusel juba arvestada.
Kalev Kallo – väga tõenäoline on, et legendaarne kõige vähem hääli saanud Riigikogu liige, osutub ka nendel valimistel minimaalsete häältega valituks. 2015. valimistel sai 574 häält, kuid loobus Jaanus Karilaiule kohast, kui sai Tallinna Linnavolikogu esimeheks. 2011. aasta valimistel oli Kalev Kallo häältesaak 308, millega ta oli väikseima häälte arvuga XII Riigikokku valituks osutunud poliitik. Üldnimekirja 13. koht annab selleks hea positsiooni.
Erkki Savisaar – Savisaare nime all Lasnamäel kandideerides on selge, et minimaalsed hääled on koos ja 15. koht üldnimekirjas tähendab suhteliselt kindlat kohta Riigikogus.
Reformierakond
Kristina Smigun-Vähi – 4. koht Kesklinn-Lasnamäe-Pirita, kuid 3. koht üldnimekirjas annab suhteliselt kindla garantii, et olümpiavõitja on Riigikogu liige. Ka juhul, kui vaid umbes üle 310 hääle saab. Siiski ei saa välistada, et tuntud nime häältesaak on suurem ja pääseb otsevalituks ka ringkonnast.
Vilja Toomast – 4. koht Mustamäel, 22. üldnimekirjas. Ei ole erilist kahtlust.
Signe Kivi – 5. koht Tartu linnas. 25. üldnimekirjas. Võib kindlasti minimaalsed hääled kokku saada.
Andrus Seeme – 4. koht Võru-, Valga ja Põlvamaa, 27. koht üldnimekirjas.
Erkki Keldo – viimane ehk 9. koht koht Tartu- ja Jõgevamaal, 31. koht üldnimekirjas. Sarjast “partei peasekretär Riigikokku”. Vajab vähemalt 256 häält. Tõenäosus suureneb, kui Reformierakond pääseb valitsusse.
Sotsiaaldemokraatlik Erakond
Lauri Läänemets – 4. koht Järva- ja Viljandimaal ei pruugi endisele Väätsa vallavanemale ringkonnamandaati tuua, kuid üldnimekirja 6. koht annab väga suure tõenäosuse Riigikogu liikme koha, kui mingi 300 häält kokku tuleb.
Anastassia Kovalenko – 4. koht Kesklinn, Lasnamäe, Pirita ringkonnas ei anna kindlasti ringkonnamandaati, kuid 9. koht üldnimekirjas võib koha ära tuua. Suurem tõenäosus on siiski Vabaerakonnast sotsidesse üle tulnud Monika Haukanõmmel, kellel on üldnimekirjas 7. koht.
Isamaa
Tasub meenutada, et eelmiste valimiste kõige põnevamas lahingus – “Ladõnskaja vs Sester”, kus peale mitmeid ülelugemisi selgus koht Riigikogus vaid ühe häälega ning kus kaotajaks jäänud Sven Sester pääses Riigikokku alles 2-aastat hiljem asendusliikmena, on nende valimiste kontekstis pandud teistpidi – ringkonna esinumber on seekord Sester, tema järel Viktoria Ladõnskaja-Kubits. Vangerduse taga võib selgelt näha vastupidist olukorda üldnimekirjas, milles 2015 oli Ladõnskaja alles 35. kohal.
Viktoria Ladõnskaja-Kubits – IRLi üldnimekirjas 3. koht ehk kopensatsioonimandaatide jagamisel võib oma Riigikogu kohaga endiselt arvestada.
Isamaa puhul pole mõtet ennustada, kes saavad ringkondade kaugemate numbritena Riigikokku, sest tõenäoliselt jäävad sellest ilma ka mitmed esinumbrid.
Eesti 200
Eesti 200 üldnimekirja kõrgetelt kohtadelt leiab Pärnumaa esinumbri Kadri Tali ning 1. valimisringkonna 3 numbri Tiia Sihveri, kes nimekirjas edestab ka 1. valimisringkonna esinumbrit Liina Normetit.
Meelis Niinepuu – Kesklinn-Pirita-Lasnamäe 4. koht, kuid Eesti200 üldnimekiras 3. koht. Vaid 300+ häält on vaja ja “tere tulemast Riigikokku”.
Üldnimekirja 8 ja 9 koht Toomas Uibo ja Taavi Toom, kes pole oma ringkonnas TOP3 kohta saanud, ei pea ilmselt palju muretsema, kui Eesti200 valitsusse pääseb. Tuleb vaid minimaalsed hääled ära tuua, vastasel korral on suhteliselt suur võimalus ebaõnnestujate sekka saada.
EKRE
Paul Puustusmaa – Harju- ja Raplamaa 4 koht, kuid üldnimekirja 5. koht. Kindel koht.
Kert Kingo – Jõgeva ja Tartumaa 4. koht, üldnimekirjas 16. koht.
Kai Rimmel – Harju ja Raplamaa 5. koht, üldnimekirja 17. koht.
Tasub kindlasti tähele panna, et EKRE noortekogu esimees, Ruuben Kaalep (internetikommentaarides tuntud ka kui Bert Valter), kelle kohta pidid vabanduse esitama ka EKRE juhtfiguurid, on Tartu linnas 2. kohal ja üldnimekirjas 10. kohal on samahästi kui Riigikogus.
Mitteeelistatud kandidaadid
Poliitika.gurudele pakuvad kindlasti huvi ka need tuntud nimed, kes ei ole saanud kõrget kohta ei ringkonnas ega üldnimekirjas. Üheks selliseks on kindlasti Jõgeva- ja Tartuma ringkonna Isamaa nimekirjas kandideeriv Raivo E Tamm, kes ringkonnas on saanud alles 4. koha ning Isamaa üldnimekirjas 15. koha. Sama ringkonna esinumber Aivar Kokk on igaks juhuks seatud ka üldnimekirjas 8. kohale ehk olukorras, kus Raivo E Tamm võtab mingi valemiga ringkonnas kõige rohkem hääli ja saab valituks, siis ka esinumbril oleks oma võimalus.
Veel kaugemale ehk üldnimekirjas 102. kohalt ja Haaberisti, Põhja-Tallinn ja Kristiine 12. kohalt leiab sotside nimekirjast teise tuntud näitleja Andrus Vaariku. Veel kaugemad asetused on nii ringkonnas kui üldnimekirjas saanud Tõnu Oja ja Hardi Volmer, kes Harju- ja Raplamaa nimekirjas on vastavalt 16. ja 17. kohal ning üldnimekirjas 114 ja 115.
Ebaõnnestujad
Kindlasti saame ka nendel valimistel näha ebaõnnestujaid ehk neid, kes on partei poolt seatud etteotsa, kuid ei suuda valimistel ka minimaalset häältesaaki ära tuua. 2015. aasta valimiste suurimateks ebaõnnestujateks võib pidada:
- Kalev Lillo – Reformierakonna üldnimekirja 8. koht, kuid vaid 168 häält.
- Jelena Poverina-Tšernõh – sotside üldnimekirja 4. koht, kuid vaid 167 häält.
Vaid mõnisada häält rohkem ja 4-aastaks oleks mõlemal olnud koht Riigikogus olemas.
Erakondade eelistustest
Pean õigeks, et erakondadel on õigus kandidaate eelistada ehk seada nii ringkondades kui üldnimekirjas ettepoole need kandidaadid, kes on erakonnale olulisemad. Kuid sarnaselt ringkondadega võiks Eesti valimissüsteemi muuta selliselt, et ka üldnimekirjas olevad kandidaadid reastuks peale valimisi ümber vastavalt häälte arvule (täpsustus: vastavalt häälte arvu suhtele ringkonna lihtkvooti, kuna ringkondade suurused on erinevad).
Sellisel juhul ei ole “turvameest” vaja ehk 100% valitud Riigikogu liikmetest peale valimisi ausa näoga sisse marssida Riigikogu paraaduksest.
Järgnevates lugudes vaatame, milliste 2019. aasta valimistel kandideerivate erakondade programmis on “avatud nimekirjad”, kuidas oma eelistatud erakonnale truuks jäädes on võimalik “tagatubade” otsuste vastu võidelda ning saame teada, kes on need kandidaadid, kellel koht uues Riigikogus on 99% olemas.
Lisaks soovin täpsustada, et ma ei ole olnud ühegi erakonna liige, kuigi olen valimistel ka varem mitme erineva erakonna/valimisliidu nimekirjas kandideerinud ja korra ka osutunud KOV valimistel valituks. Ma nendel valimistel ei kandideeri ega plaani kedagi kutsuda üles eelistama ühtegi kindlat erakonda, näiteks ühes tulevases loos saavad ühes lauses kiitust nii sotsid kui EKRE.
Soovin Eesti valimissüsteemis (väikest) muutust, mille alusel saaksid Riigikokku valituks need, kes rohkem hääli saavad, mitte need, keda parteide peakontorid kinnise üldnimekirja alusel eelistavad. Kindlasti kutsun kõiki huvilisi Riigikogu valimistel osalema!
[/vc_column_text][/vc_column][/vc_row]