Viimased kümme aastat on enne ja peale Riigikogu valimisi räägitud avatud nimekirjade tähtsusest. Kas keegi veel mäletab 2012. aasta “Harta 12” kodanikualgatust, Jääkeldri ümarlauda ja sellest tekkinud Rahvakogu? Üks toonastest, palju tähelepanu saanud valimissüsteemi muudatuste ettepanekutest jõudis arvamuslugudesse, AK uudistesse ning paaril korral isegi seaduseelnõuks, mis langesid päevakorrast välja seoses huvi puuduse ehk koosseisu lõpetamisega.
Need valimised on erilised – valimisi kajastavad ajakirjanikud isegi ei viitsi seda teemat enam tõstatada. Kuivalt tõdetakse, et see, et erakonnad saavad üleriigilise kinnise nimekirja alusel määrata veerandi kuni kolmandiku Riigikogu isikkoosseisust, on normaalne ja seda ei saagi muuta. Ja võimalik, et ei saagi – mäletan, et aasta enne 2015. aasta Riigikogu valimisi, saadeti põhiseaduskomisjonist ettepanek tagasi põhjusel, et “vahetult enne” valimisi pole mõtet seadust muuta. Aasta enne valimisi.
Tänases Eesti Päevalehes paneb Alo Raun viimaste küsitluste andmete põhjal kokku hüpoteetilise Riigikogu isikkoosseisu.
Hüpoteetilistest nimedest oli põnevam number 30, mida EPL ennustab isikute arvuks, kes pääsevad Riigikokku üleriigilise kinnise nimekirja ehk kompensatsioonimandaadi alusel. Number on tõenäoliselt suurem, sest järgmise nelja aasta jooksul saab Riigikogu tooli statistiliselt maitsta 139,3 inimest.
Olen kindel, et avatud nimekiri, kus kandidaadid reastuksid ümber vastavalt häälte arvu suhtele ringkonnas, tooks mitmed tabelis välja toodud hüpoteetilised kompensatsioonimandaadi saajad samuti Riigikokku, kuid kindlasti mitte kõik ja valik oleks valijate huve rohkem arvestav ehk demokraatlikum.
Mida valijana teha?
Vali ikka erakonda, kes sulle tundub kõige lähedasem, aga kui sul just mõnda isiklikku põhjust ei ole, siis ära vali neid, keda erakonnad sulle esinumbritena ette pakuvad, kuigi need nimed on kõige tuntumad, targemad ja ilusamad. Valimisringkondades otsustab valijate hääl.
- Näiteks, kui sa oled Reformierakonna valija Harju- ja Raplamaal, siis Kaja Kallas saab ka ilma sinu hääleta Riigikokku valituks. Anna parem oma hääl mõnele teisele reformi nimekirjas olevale kandidaadile, sest sedasi otsustad Riigikokku pääsevate isikute osas palju rohkem. Sama kehtib ka Helmede ja teiste erakondade osas.
- Ringkondades reastuvad kandidaadid peale valimistulemuste selgumist ümber ehk need ei pruugi olla samad, mida erakonnad ette joonistasid. Tavapraktika paraku ütleb, et 70-80% hääli läheb ikka esimestele, kes ka plakatile joonistatud.
- Mitte mingit põhjust ei ole anda oma häält partidele, kes juba on teatanud, et Riigikokku ei lähe või seda suure tõenäosusega ei tee (linnapead, Europarlamendi saadikud). Mida vähem saavad pardid hääli, seda vähem neid tulevikus kasutatakse.
Mida ajakirjanikuna teha?
Võta kaamera ja pehme švammiga mikker ning küsi iga erakonna kõneisikult, et mida avatud nimekirjadest arvatakse. “Sedasi-pääsevad-eksperdid-Riigikokku” vastusteks tasub valmistuda ja varasematest tulemustest näiteid tuua. Näiteks võib küsida, et kui suur ekspert oli Isamaa jaoks 2019. aasta valimistel üldnimekirja alusel Riigikokku pääsenud Siim Valmar Kiisler (tänane parempoolne) ja sotsidel Anastassia Kovalenko (tänane keskerakondlane ja Kovalenko-Kõlvart).
Peale valimistulemuste selgumist ära unusta teemat ära – too välja ukse taha jäänud kandidaadid, kes said oluliselt rohkem hääli kui need kes nimekirja alusel sisse said. Küsimus peaks olema püstitatud formaadis, et miks konkreetselt see Riigikogust välja jäänud kandidaat kes sai X häält on halvem/vähem ekspert, kui kandidaat, kes sai X-n häält (“n” on mõnel varasemal juhul olnud üle 1000 hääle).
Eesti erakondadel on null motivatsiooni, et seda süsteemi muuta, sest kinnine üldnimekiri on kõva valuuta kõikides parteides. Ilmselt ainus võimalus süsteemi muuta, on panna see erakondade siseselt käärima.
